Arvamusfestival 2018

27.september.2018

 

Idapartnerlus, quo vadis?

Paneeli juhatas Kristiina Tõnnisson (Johan Skytte poliitikauuringute instituudi juhataja). Osalesid Sven Mikser (välisminister), Urmas Paet (Euroopa Parlamendi liige), Jaak Madison (Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees), Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Riigikogu liige).

Idapartnerluse (IP) mõte Eesti jaoks on, et aidata kaasa et meie naabruses oleks meiesugused riigid, kus oleks demokraatia ja õigusriik. Diktatuurid ei ohusta üksnes oma kodanikke vaid ka oma naabreid. IP on osa EL naabruspoliitikast, kus paljude EL liikmete jaoks on olulisem lõunanaabrus, kust tuleb migratsioonisurve. IP on viis hoida EL otsustajate ja ka ressursside eraldamise osas tähelepanu idasuunal. Näeme, et GE, MD ja UA tahavad saada EL maade sarnaseks ja tulevikus EL liikmeks, AM ja AZ ja BY otsivad oma teed. Samas IP ei ole EL laienemispoliitika osa.  Oluline on IP riikide kodanikele selgitada, et reformid, mida EL toetab, on nende endi huvides, mitte midagi, mida EL nõuab oma huvides. Meie eesmärk peaks olema vältida pettumust, et EL liikmeks saamine pole lähiperspektiivis võimalik, kuna EL sees puudub selleks vajalik üksmeel. Viimasel IP tippkohtumisel heaks kiidetud 20 eesmärki aastaks 2020 peaks aitama tuua IP riike EL lähemale, tõstma nende majanduse konkurentsivõimet.

Eesti töötab kõigi kuue riigiga, aga eriline tähelepanu on GE, MD, UA. Eesti jaoks on IP riikide toetamine nii moraalne kohustus sarnase lähimineviku tõttu kui ka pragmaatiline huvi julgeolekukaalutlustel. Vene peab IP riike oma mõjusfääriks, Eesti huvides on, et nad püsiksid sõltumatud ja EL suunaliste reformide kursil. Eesti huvides on et IP riigid muutuksid stabiilsemaks, et meie ettevõtjatel oleks parem keskkond seal äri ajada ja investeerida.

Eesti on IP riikidele eduka arengu eeskuju, meie reformikogemusega eksperdid seetõttu usaldusväärsemad nende silmis, kui vanade lääneriikide esindajad. Toetame seetõttu eelkõige oma reformikogemuse jagamisega, tähelepanu sellistel valdkondadel nagu tugevate institutsioonide ülesehitamine, korruptsioonivastane võitlus, vaba meedia arengu edendamine, erinevad haridusprojektid. Eesti on toetanud IP maid oluliselt kahepoolsete arengukoostöö projektidega ennekõike Ukrainat, Georgiat ja Moldovat. Oluliselt toetavad ka teised Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, Lõuna-Euroopa riikide tähelepanu lõunanaabrusel. Eesti toetusi saavad nii Eesti abiorganisatsioonid, kes teostavad projekte (nagu Mondo), osa kohalikud abiorganisatsioonid. Kuna abi on põhiliselt tehniline, kogemuste jagamine on selle efektiivsust raske mõõta. Leiti, et samas on ka meil mõnikord IP õppida, nt armeenlastelt ja grusiinidelt oma traditsioonide ja perekonna hoidmise osas, Valgevene puhul aga seda, kuidas on lühikese ajaga muututud eduka digiarenguga riigiks.

 

Manipulation and Information Warfare

Paneeli juhatas Jarmo Mäkela (Soome rahvusvahelise meedia analüütik ja Postimehe kolumnist). Osalesid Oleksii Makuhin (Ukrainian Crisis Media Centre ekspert) Anneli Ahonen (EU East StratCom Task Force ekspert), Raul Rebane (strateegilise kommunikatsiooni ekspert).

Paneelis arutati Venemaa infosõja operatsioonide üle nii selles osas, mis puudutab oma elanikkonna mõjutamist kui ka selles osas, mis puudutab välisauditooriumite mõjutamist. Vene teostab oma infooperatsioone pidevalt ja püsiva tegevusena, mitte üksnes sõja ajal, ehkki käsitleb neid oma sõjapidamise doktriinis vaenutegevuse osana. Alustuseks anti ülevaade Ukraina Kriisimeedia Keskuse uuringust, mille järgi suurem osa Venemaa elanikkonda saab uudiseid peamiselt TV-st ja suurelt osalt kolmest suuremast TV kanalist, mis on kõik Kremli kontrolli all. Uuriti Vene TV saateid aastatest 2015-2017, kus juttu Euroopa kujutamist Vene auditooriumile. Uuringus leiti, et valdav on Euroopa olukorra negatiivne kajastamine (85%), kusjuures vaid osa on valeuudised, suur osa on aga välja valitud tegelikud uudised, mis vastavad kindlatele narratiividele (elu Euroopas on ohtlik, EL käib alla ja on lagunemas, protestid Euroopas kehtiva korra  vastu, terroriaktid Euroopas, Euroopa on migrantidega üle ujutamise ohus, USA poolt peale surutud Vene vastaste sanktsioonide kahjulik mõju). Ohtlikule elule Euroopas vastandatakse Venemaa stabiilset olukorda. Euroopa väärtusi kujutatakse dekadentlike ja Venemaale ohtlikena mille pealesurumisele tuleb vastu seista. Venemaa kui õigete väärtuste kaitsja rolli Euroopas sekkuja kontrollijana õigustatakse. USA on Vene propaganda järgi Vene peavaenlane, Euroopa nõrk ja dekadentlik, Ukraina läbikukkunud riik. Vene teeb negatiivset propagandat ka Euroopa riikide suhtes, kellega ametlikult on head suhted, nagu Soome, Prantsusmaa või Saksamaa. Samuti toetatakse Euroopa riikides äärmus parempoolseid liikumisi ja parteisid. Levada Keskuse uuring 2016. a. näitas, et Euroopa propagandal on osale elanikkonnast mõju, nii ei tahtvat 70% venelastest minna välismaale, kuna sealset maailma on kujutatud ohtliku ja ebastabiilsena. Propaganda mõju näitas ka Putini presidendiks tagasivalimisel saadud enamuse venelaste toetus.

Vene siseauditooriumile suunatud propagandale on rajatud ka välismaale suunatud Vene propagandanarratiivid. Samas on Vene välismaale suunatud propaganda küllaltki täpselt kalibreeritud konkreetse maa tingimusi arvestades. Infooperatsioonidega ei tegele ainult TV, vaid ka interneti trollivabrikud ja isegi teatud juhtudel saatkonnad. Nii on Armeenias tõstetud esikohale samasooliste suhetega seonduv, Hispaanias toetati Kataloonia separatismi. Vene infooperatsioonide arvatav maksumus aastas on arvestuslikult kuni miljardi dollari ümber. Teemad, millega tegeletakse on Venemaale olulised, näiteks sel aastal on olnud fookuses Skripalide juhtum,  Hollandi uurimistulemused Malaisia lennuki allatulistamise kohta või Douma keemiarünnak Süürias, kus üritatakse ümber lükata lääne meedia seisukohti ja levitada Venele soodsat narratiivi, et Vene ei ole nende sündmuste eest vastutav. Läänes ei ole need väited enamasti mõju omandanud, kuid nt. Bulgaarias uskus vene propaganda mõjul enamik küsitletutest, et Vene ei ole Skripalide mürgitamises süüdi.

EU East Stratcom loodi 2015, et seista vastu Vene propagandale. See on väike üksus, kus 14 töötajat, neist enamik lähetatud rahvuslikud spetsialistid. Kelle palga maksavad liikmesriigid. Neil väike eelarve, nüüd on eraldatud 1,1 miljonit eurot Vene tegevuse paremaks jälgimiseks. Toetust on saadud ka EL liikmesriikide Vene propaganda võitlevatelt talitustelt ja tsiviilühiskonnalt. Püütakse edastada faktipõhist infot Vene propaganda poolt levitatavatele valedele, eriti EL Idapartnerluse riikides. Stratcom-l on avalik veebileht, nende info avalik, salainfot ei toodeta. Vene propagandat jälgivad ka liikmesriigid, eriti selgete propagandakanalite nagu Sputnik või Russia Today. RT on nt. Prantsusmaal saanud hoiatuse valeinfo levitamise kohta Süüria keemiarünnaku, UK-s Skripalide küsimuses.  Ukraina Kriisimeedia Keskuse soovitus oli, et EL peaks võtma Vene infooperatsioonidele vastuseismist võtma tõsisemalt, selleks eraldama rohkem vahendeid.

Tõdeti, et Vene tegevuses on algses doktriinis infooperatsioonid sõjapidamist toetavast tegevusest sageli peamine vaenutegevuse valdkond vaenulikuks peetavate riikide suhtes. Praegu ei ole Venel ideoloogiat mida edendada, nagu NL-l, pigem püütakse otsida lõhesid lääne ühiskondades ja neid oma propagandas ära kasutada. Parim kaitse selle vastu on kodanikuühiskonna ja ühiskonna toimimise läbipaistvuse arendamine. Gruusia sõda 2008.a. oli murdepunktiks, pärast mida Vene ajakirjanikud hakkasid kartma oma mõtteid vabalt avaldada, valitsema hakkas ametlik narratiiv. Vene propaganda on olnud edukam kui NL oma millele lääs osaks vastu seista. Eestis aitas nõukogude okupatsiooni ajal Soome TV jälgimise võimalus kaasa NL propaganda valede mõistmisele. Praegu sageli ei saada Vene suunatud propagandast aru, Eestis on poliitilised jõud nt. ostnud PBK käest reklaamiaega.

Aap Neljas

 

Pildigalerii avaneb SIIT.